Kuidas paberile pandud sõnad aitavad emotsioonidel kehas oma loomuliku ringi ära teha, ilma et jääksid meisse kinni.
Neuroteadlane Jill Bolte Taylor kirjeldab oma töös tähelepanuväärset avastust: kehas tekkiv emotsionaalne reaktsioon kestab neuroloogiliselt vaid 90 sekundit. Selles lühikeses ajavahemikus vabaneb veri hormonaalsest „tormiperioodist“ ja keha naaseb füsioloogiliselt neutraalsesse seisundisse. Kui me tunneme midagi kauem — ja me tunneme sageli palju kauem — siis ei ole süüdi emotsioon ise, vaid meie mõtted, mis annavad sellele emotsionaalsele lainele aina uut hoogu.
See on korraga lohutav ja kainestav äratuskell. Lohutav, sest ükski emotsioon ei ole iseenesest ohtlik ega igavene. Kainestav, sest see paljastab, et enamus meie kannatusest on vabatahtlik. Keegi pole meile õpetanud, kuidas lainele reageerida.
„Emotsioon ei ole vaenlane. Ta on teade, millel on aegumiskuupäev, juhul, kui sa ta kätte saad.“
MIKS EMOTSIOONID JÄÄVAD?
Probleem ei ole tundes endas – see on lihtsalt hormonaalne plahvatus, mis tuleb meid hoiatama võimaliku ohu eest. Probleem on meie suhetes selle tundega. Enamik inimesi teeb ühte kahest: kas surub emotsiooni kohe alla — „see pole praegu oluline“, „ma pean tugevam olema“ — või kleepub selle külge kiiresti jutustusega: „See juhtus sellespärast, et ma olen selline. Kõik on alati nii. See ei muutu kunagi.“ Mõlemal juhul ei saa emotsioon oma 90 sekundit rahus läbida ja vaikselt hääbuda, vaid me anname talle jõu läbi enda loodud tähenduse. Enamasti reageerime me oma tunnetele kiiremini kui 90 sekundit ja see on probleem.
Tulemus on tuttav: vihapursked asjade pärast, mis ei tohiks nii väga haiget teha. Väsimus ilma konkreetse põhjuseta. Kehasse ladestunud pinge, mis ei lase magada. Emotsioonid, kes pole kunagi saanud oma ringi teha, ootavad järjekorras — ja lõpuks murravad järjekorrast läbi.
KUIDAS KIRJUTAMINE AITAB?
Siin tuleb mängu kirjutamine — mitte päeviku pidamine dekoratiivses mõttes, vaid konkreetne tehnika, mis annab emotsioonile just selle, mida ta vajab: tunnistaja. Kirjutamine on viis kehastada kaks rolli korraga: olla nii tundja kui vaatleja. Sa tunned, ja samal ajal paned seda tähele.
Psühholoog James Pennebaker on uurinud ekspressiivset kirjutamist aastakümneid. Tema uuringud näitavad, et juba neli järjestikust päeva, kus 15–20 minutit kirjutatakse mõnest emotsionaalselt raskest kogemusest, vähendab füüsilisi tervisenäitajaid, tugevdab immuunsüsteemi ja toob psühholoogilist kergendust.
Kui emotsioon saab võimaluse ennast väljendada (olgu või läbi meie enda käe ja kirjutusvahendi), juhtub midagi olulist: see ei ole enam umbmäärasel kujul kehas ringlev seisund. See saab selgema kuju. Ja mis on piiritletud, seda saab töödelda.
KOLM PRAKTILIST SAMMU TEOORIA TOETUSEKS
1. Keha enne sõnu
Enne kirjutamist küsi endalt: kus see tunne kehas asub? Rinnakus, kurgus, õlgades? Pane see paberile ilma hinnanguta. See samm loob kontakti — emotsioon pääseb teadvusesse ega jää kehasse urgitsema.
2. Lase lainel tulla
Kirjuta 90 sekundit ainult sellest, mida tunned — ilma lahendusi otsimata. Luba endale, et see on täpselt nii halb (või hea, või segane) kui ta on. Eesmärk ei ole mõista. Eesmärk on olla kohal.
3. Jutustus hiljem
Alles pärast seda — kui keha on rahu taastanud — küsi: mida see kogemus mulle näitas? Nüüd kirjutad mõistmise poole. Selles järjekorras on mõte tervistav; vastupidises on see vaid ratsionaliseerimine.
KIRJUTAMINE KUI PRAKTIKA, MITTE SÜNDMUS
90 sekundi teooria muutub käegakatsutavaks just siis, kui kirjutamine saab harjumuseks, mitte kriisivahendiks. Igapäevane lühike kirjutamine õpetab keha ja meele koostööd: tunne jõuab kohale, saab tunnistaja, teeb oma ringi ja lahkub. See ei tähenda, et elu muutub kergeks. See tähendab, et kasvab usaldus enda võimesse tundeid kanda.
Emotsioonid ei ole probleemid, mida lahendada. Need on lained, millel on algus ja lõpp. Kirjutamine on see rand, kuhu lained jõuda saavad.
Kirjuta end õnnelikuks!