Neuroteadlane Jill Bolte Taylor kirjeldab oma töös tähelepanuväärset avastust: kehas tekkiv emotsionaalne reaktsioon kestab neuroloogiliselt vaid 90 sekundit. Selles lühikeses ajavahemikus vabaneb veri hormonaalsest „tormiperioodist“ ja keha naaseb füsioloogiliselt neutraalsesse seisundisse. Kui me tunneme midagi kauem — ja me tunneme sageli palju kauem — siis ei ole süüdi emotsioon ise, vaid meie mõtted, mis annavad sellele emotsionaalsele lainele aina uut hoogu.

See on korraga lohutav ja kainestav äratuskell. Lohutav, sest ükski emotsioon ei ole iseenesest ohtlik ega igavene. Kainestav, sest see paljastab, et enamus meie kannatusest on vabatahtlik. Keegi pole meile õpetanud, kuidas lainele reageerida.

„Emotsioon ei ole vaenlane. Ta on teade, millel on aegumiskuupäev, juhul, kui sa ta kätte saad.“

MIKS EMOTSIOONID JÄÄVAD?

Probleem ei ole tundes endas – see on lihtsalt hormonaalne plahvatus, mis tuleb meid hoiatama võimaliku ohu eest. Probleem on meie suhetes selle tundega. Enamik inimesi teeb ühte kahest: kas surub emotsiooni kohe alla — „see pole praegu oluline“, „ma pean tugevam olema“ — või kleepub selle külge kiiresti jutustusega: „See juhtus sellespärast, et ma olen selline. Kõik on alati nii. See ei muutu kunagi.“ Mõlemal juhul ei saa emotsioon oma 90 sekundit rahus läbida ja vaikselt hääbuda, vaid me anname talle jõu läbi enda loodud tähenduse. Enamasti reageerime me oma tunnetele kiiremini kui 90 sekundit ja see on probleem.

Tulemus on tuttav: vihapursked asjade pärast, mis ei tohiks nii väga haiget teha. Väsimus ilma konkreetse põhjuseta. Kehasse ladestunud pinge, mis ei lase magada. Emotsioonid, kes pole kunagi saanud oma ringi teha, ootavad järjekorras — ja lõpuks murravad järjekorrast läbi.

KUIDAS KIRJUTAMINE AITAB?

Siin tuleb mängu kirjutamine — mitte päeviku pidamine dekoratiivses mõttes, vaid konkreetne tehnika, mis annab emotsioonile just selle, mida ta vajab: tunnistaja. Kirjutamine on viis kehastada kaks rolli korraga: olla nii tundja kui vaatleja. Sa tunned, ja samal ajal paned seda tähele.

Psühholoog James Pennebaker on uurinud ekspressiivset kirjutamist aastakümneid. Tema uuringud näitavad, et juba neli järjestikust päeva, kus 15–20 minutit kirjutatakse mõnest emotsionaalselt raskest kogemusest, vähendab füüsilisi tervisenäitajaid, tugevdab immuunsüsteemi ja toob psühholoogilist kergendust.

Kui emotsioon saab võimaluse ennast väljendada (olgu või läbi meie enda käe ja kirjutusvahendi), juhtub midagi olulist: see ei ole enam umbmäärasel kujul kehas ringlev seisund. See saab selgema kuju. Ja mis on piiritletud, seda saab töödelda.

KOLM PRAKTILIST SAMMU TEOORIA TOETUSEKS

1.  Keha enne sõnu

Enne kirjutamist küsi endalt: kus see tunne kehas asub? Rinnakus, kurgus, õlgades? Pane see paberile ilma hinnanguta. See samm loob kontakti — emotsioon pääseb teadvusesse ega jää kehasse urgitsema.

2.  Lase lainel tulla

Kirjuta 90 sekundit ainult sellest, mida tunned — ilma lahendusi otsimata. Luba endale, et see on täpselt nii halb (või hea, või segane) kui ta on. Eesmärk ei ole mõista. Eesmärk on olla kohal.

3.  Jutustus hiljem

Alles pärast seda — kui keha on rahu taastanud — küsi: mida see kogemus mulle näitas? Nüüd kirjutad mõistmise poole. Selles järjekorras on mõte tervistav; vastupidises on see vaid ratsionaliseerimine.

KIRJUTAMINE KUI PRAKTIKA, MITTE SÜNDMUS

90 sekundi teooria muutub käegakatsutavaks just siis, kui kirjutamine saab harjumuseks, mitte kriisivahendiks. Igapäevane lühike kirjutamine õpetab keha ja meele koostööd: tunne jõuab kohale, saab tunnistaja, teeb oma ringi ja lahkub. See ei tähenda, et elu muutub kergeks. See tähendab, et kasvab usaldus enda võimesse tundeid kanda.

Emotsioonid ei ole probleemid, mida lahendada. Need on lained, millel on algus ja lõpp. Kirjutamine on see rand, kuhu lained jõuda saavad.

Kirjuta end õnnelikuks!

Read more at Happy New Me

Kas oled kunagi tundnud, et peas on liiga palju mõtteid, emotsioone ja muresid, millega ei oska midagi peale hakata? Ameerika kirjanik ja elumuutmise coach Allison Fallon väidab oma raamatus The Power of Writing It Down, et lahendus on üllatavalt lihtne – võta pliiats ja kirjuta. Mitte selleks, et saada kirjanikuks, vaid selleks, et elada täisväärtuslikumat elu.

Kirjutamine kui tööriist, mitte talent

Fallon murrab kohe alguses ühe levinud müüdi: kirjutamine pole ainult loominguliselt andekate inimeste privileeg. Raamatu põhisõnum on see, et kirjutamine on tööriist, mis on kõigile kättesaadav ja mida igaüks saab kasutada oma elu paremaks mõistmiseks.

Autor toob välja uuringuid, mis näitavad, et ekspressiivne kirjutamine – see tähendab oma sügavamate mõtete ja tunnete vaba väljendamine kirja teel – avaldab positiivset mõju nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Psühholoog James Pennebaker on aastakümneid uurinud seda nähtust ja leidnud, et inimesed, kes kirjutavad regulaarselt oma kogemustest ja emotsioonidest, külastavad arsti vähem, on stressikindlamad ja tunnevad end üldiselt õnnelikumana.

Miks me oma mõtteid karDame?

Üks raamatu kõige huvitavamaid osi käsitleb küsimust, miks me üldse oma sügavamaid mõtteid välja kirjutamist väldime. Fallon selgitab, et paljud inimesed kardavad oma tundeid “päriselt” tunnistada – nii endale kui teistele. Kirjutamine teeks need mõtted mustaks-valgeks, muudaks need reaalseks, ja see tundub hirmutav.

Autor kutsub aga lugejaid nägema seda hirmu teisiti. See, mida me kardame, on sageli just see, mida me kõige rohkem vajame. Kirjutades ei loo me probleeme juurde, vaid toome päevavalgele selle, mis on juba meie sees olemas ja meid alateadlikult mõjutab. Ignoreerimata jäetud emotsioonid ei kao; need koguvad jõudu ja ilmnevad lõpuks muul kujul – ärevuse, depressiooni, suhteprobleemide või isegi füüsiliste vaevustena.

Kolm tasandit: fakid, tunded ja tähendus

Fallon pakub välja lihtsa, kuid tõhusa raamistiku kirjutamise sügavamaks muutmiseks. Ta eristab kolme tasandit:

Faktid on sündmused ja olukorrad – see, mis juhtus. Enamik inimesi jääbki sinna tasandile: “Täna oli raske päev. Koosolek läks halvasti. Jäin ummikusse.”

Tunded on see, mida me neis olukordades kogesime emotsionaalselt – pettumus, viha, häbi, rõõm. Jõudmine sellele tasandile nõuab rohkem julgust ja ausust enda vastu.

Tähendus on kõige sügavam kiht – mida need kogemused meile enda kohta õpetavad, millised mustrid korduvad meie elus, mis väärtused ja hirmud on meie otsuste taga. Just siin toimub tegelik läbimurre.

Autor soovitab kirjutamisharjutustes liikuda teadlikult faktide tasandilt tunnete ja seejärel tähenduse tasandile. See protsess aitab meil oma elu lugusid ümber kirjutada – mitte moonutada tõde, vaid näha olukorda laiemalt ja leida selles tervendav tähendus.

Lugu, mida sa endale räägid

Fallon pühendab suure osa raamatust mõistele “lugu”. Me kõik elame teatud narratiivide järgi, mida oleme oma kogemustest kokku pannud: “Ma ei ole piisavalt hea,” “Teised on alati olulisemad,” “Edu tähendab kannatamist.” Need lood võivad olla pärit lapsepõlvest, traumadest või kultuurist, kuid need kujundavad meie elu igapäevaselt.

Kirjutamine aitab neid lugusid nähtavaks teha. Kui lugu on paberil, saame seda vaadata distantsilt ja küsida: “Kas see on tõsi? Kas see lugu teenib mind? Milline lugu annaks mulle rohkem jõudu?” See ei tähenda probleemide eitamist, vaid nende teadvustamist ja teadlikku ümberkujundamist.

Praktiline lähenemine: kuidas alustada

Fallon annab konkreetseid soovitusi, kuidas kirjutamisharjumust käivitada. Ta soovitab alustada madalate ootustega: piisab viiest minutist päevas. Tähtis on kirjutada ilma tsenseerimiseta – grammatika, stiil ja loetavus pole olulised, sest see kirjutamine on ainult sinule.

Autor hoiatab ka levinud lõksu eest: paljud inimesed muudavad päeviku pidamise ülesannete nimekirjaks või päeva logiks. See pole vale, kuid see ei too kaasa sügavamat enesetundmist. Fallon julgustab sisenema päriselt sellesse, mis praegu pähe tuleb – ka siis, kui see on segane, vastuoluline või ebamugav.

Elu muutus on võimalik

Fallon toob raamatus mitmeid näiteid inimestest, kelle elu on kirjutamise kaudu muutunud. Keegi leidis kirjutamise abil julguse lahkuda halvast suhtest, teine mõistis, miks ta oma unistusi ikka ja jälle saboteerib, kolmas leidis rahu leina keskel.

Need lood ei ole võluvitsad ega lubadused kiireks muutuseks. Fallon on aus – kirjutamine on protsess, mis nõuab järjepidevust ja ausust. Kuid ta on veendunud, ja raamat annab selleks veenva põhjenduse, et see on üks kõige tõhusamaid ja kättesaadavamaid viise, kuidas inimene saab enda elus midagi muuta.

Kokkuvõte

The Power of Writing It Down on raamat igaühele, kes tunneb, et midagi on elu sees paigast ära, kuid ei oska täpselt öelda, mis. Allison Fallon näitab veenvalt, et vastused on sageli meie endi sees olemas – ja kirjutamine on võti, mis aitab need kätte saada. Raamat on praktiline, sooja tooniga ja täis konkreetseid harjutusi, mida kohe rakendada.

Lõppsõnum on lihtne ja julge: sinu lugu on oluline, sinu hääl on oluline, ja kirjutamine on viis, kuidas anda sellele loole jõud oma elu kujundada.

Kirjuta end õnnelikuks!

Read more at Happy New Me